Minu lugu

Hästi palju on minult küsitud kuidas mina lohesurfiga alustasin. Lühidalt olen öelnud, et “täpselt ei teagi aga see tuli kuskilt  minu seest”.

Tundsin seda tunnet julgelt öeldes aastaid aga samas tundus see võimatu sest varustus maksab korraga ostes üsna palju. Aga surfitunne ei kadunud – see surfitunne käis minuga aastaid ja aastaid kaasas, enne kui ennast liigutama hakkasin. Vaatasin netist surfi videoõpetusi ja lõpuks tegin algust asjade ostmisega. Tegelesin alguses nende asjade ostmisega, mis kuueelarvesse sisse sain kirjutada ilma, et pere ainult makarone sööma oleks pidanud. Kusjuures ma ei rääkinud oma surfisoovist kellelegi. Kui lõpuks tuli mulle küsimus, mida sünnipäevaks saada tahad, siis ühel hetkel perele ütlesin. Keegi ei teinud sellest välja sest ma ju olen igast asjast nii vaimustunud. Tihti lihtsalt see kaob aga seekord ei kadunud vaid kasvas. Niisiis, oma esimese ostu tegin Kalevi surfipoest, kus ma ostsin kindad ja sussid.

Kristi blogist lugesin, et (vist oli) tegelikult ongi okey kui koolitusele tulles on kuni trapetsini kõik endal olemas on. Lohe, laua ja teadmised saad koolituselt (olgu öeldud, et tegelikult on muu varustus ka koolituse hinnas). Kogusin ja kogusin ja jälle kogusin, et saaks osta endale uue lohe, laua jne.  Otsustasin, et koolitusele lähen enda varustusega (vähemalt kuni trapetsini on mul asjad olemas). Koolitajaks valisin Kristi.

Kuskil vahepeal meenus, et Sass vana sõber ka ju surfas. Andsin talle endast teada ja ühel päeval ta helistaski ja kutsus mina Pudisoole. Ütles, et poisid õpetavad – see käib kähku. No hea jutt… aga mina – mina ju läksingi. Õnneks olid ta sõbrad (kes seal surfasid) terve mõistusega ja ütlesid, et ou, ou, ou – need asjad ei käi nii. Aitäh Sulle Miil! Noh, selle Pudisooga kaasnes ikka paar nalja ka. Alustuseks laenasin naabrimehelt kalipso, mille ma tagurpidi endale selga tõmbasin ja teine nali seisneb selles, et miks üldse kalipso? Selleks, et rannas vaadata kuidas Miil sõbraga surfab? Aga okey, see tegelikult Sassi jummala okey nali.

Nüüd siis Kristi koolituse juurde tagasi. Esimene kord kohtusime Stroomis. Tegime teooria aga lohe lennutamisega oli nii nagu oli. Tuult väga ei olnud. Kristi lubas mulle helistada kui tuul tuleb. Olin valmis ka Pärnusse sõitma. Teinekord saimegi Pärnus kokku. Kuni veestardini ligunesin seal vees. Kui aus olla, siis ma mõtlesin, et mulle sellest body-dragist täitsa piisab. Kristi koolitajana mulle väga meeldis sest ta pööras üsna palju tähelepanu ohutusele. Miks ma just tema enda koolitajaks valisin, oli see, et ta lihtsalt tundus selline rahulik ja chill. Ei pidanud pettuma. Paljud koolitajad tundusid mulle sellised ässad “you, you tüüpi – ma olen nii äge surfimees”. Tegelikult nad ongi kõik maru ägedad – lihtsalt mina kartsin neid 😊

Töölt pidin ka ära saama. Broneerisin ülemuse juurde aja ja läksin rääkisin ausalt oma surfiloo ära (endal silmad põlesid peas). Lühidalt ma lihtsalt palusin luba minna töölt ära siis kui tuul puhub, põhjendades seda sellega, et mul on seda nii vaja. Lubasin, et teen ära oldud tunnid tasa nädalalõpuks. Ja ta oli nõus, aitäh Toomas!

Peale teist koolitust võite arvata kui äksi täis ma olin. Võimalused tulevad kui kuskilt otsast pihta hakata. Ma ostsin Aloha Tomi käest endale 10 ruuduse EVO, laua ja poomi. Minu kiiks oli see, et mul pidid uued asjad olema – ma ei tea miks aga nii oli (tegelikult ei pea). Varustuse pidin ostma sest minu, tuule ja Kristi ajad ei ühtinud üldse. Lõpuks saingi enda asjad kätte. Ma ei julgenud neid puutudagi. Vägev tunne oli – justkui oleks midagi väga suurt võitnud. Istusin siis oma lohe ja laua otsas kuni kevadeni. Läksin Fansurfi mingisse surfitrenni, kus supitati ja kui tuult oli, siis sai windsurfi teha. Vahva trenn oli tegelikult aga siiski mul oli nats teine suund. Rääkisin seal oma loo ära ja Otsa oli nõus mind koolitama. Oli esimene, kes mu lohelinnu lendu lasi sest ausõna ma ei julgenud seda ise teha. Läksime vette ukerdama aga lauale ma seekord ei saanud. Läbi Tinderi ilmus mu ellu Indrek, kellega koos me Punakivil pea igal õhtul koos surfasime või no tema surfas ja mina õppisin. Olgu siin surfipere uudishimu rahuldamiseks öeldud, et Indrek on sõber algusest lõpuni. Siiamaani on. Indrek oli mulle suureks abiks aga neid inimesi oli veel. Meil klappis see surfiaeg, mis oli peale tööd ja rannaks oli Punakivi, mis jäi koju sõites teele.

Mäletan, kuidas Rainile “nutsin” et ma ei saa aru, mis ma valesti teen ja ta ütles, et see tuleb, usu-see tuleb. Peale mõnda sekundit vaikust ütles, et kui järgmine kord vette lähed, siis stardis kontrolli, et su mõlemas kõrvas puhub tuul võrdselt. Saingi lauale aga siis kadus jõud (kes juba sõidab, saab aru). Tõnis ütles, et ära jää poomi peale ja juhi vastas käega nats peale. Tehtud! Aitäh, Teile mu Punakivi surfi kaaslased.
Surf on toonud me ellu tänaseks nii ägedaid emotsioone. Merelt tulles tunnen sellist “süda on vaba tunnet”. Lisaks on toonud surf mu ellu ka hästi palju toredaid inimesi, kellega ka maal olles palju suhtleme. Vahva pere on see meie surfipere.
Lohesurf on tänapäeval nii turvaliseks tehtud, et seda ei pea kartma. Ei pea minema vette kui 15 m/s tuult jne. Ise saad valida endale selle taseme. Igatahes oli see minu lugu ja mina julgustan lohesurfi proovima.

Aga olgu öeldud, et lohesurf või üldse mistahes surf tekitab sõltuvust, millest võib olla keeruline vabaneda. Selle harrastamisel võivad tekkida pereprobleemid aga kui surfipisikut targalt levitada, siis varsti surfab kogu pere.